Mõned asjad tunduvad selleks liiga tähtsad, et neist vaikides mööda minna. Ja kui selle ülestähendamiseks värve ei leia, olen kasutanud sõnu. Nii on sündinud luuletusi, esseesid, jutukesi, mõtteteri...

Paljud minu luuleread ja mõttearendused on leidnud mõttekaaslust ja neid on avaldatud veerandsaja aasta vältel peamiselt perioodikaväljaannetes: Töörahva Elu, Kagukaar, Elu, Noorte Hääl, Võrumaa Teataja, Pedagoogilise Instituudi leht, Almanahh Silmapiir, Viruskundra, Õpetajateleht, Koit, Valgamaalane, Nädalaleht Eesti Kirik...

Vabaduse väärtõlgendusest

Meie aeg rabeleb nagu pikalikukkunud hobune oma rakmetes. Väliste abinõudega ja organiseerimistöö abil katsub ta lahendada neid raskeid probleeme, millega tal tegu on. Asjata. Jalule tõuseb hobune alles siis, kui ta lahti rakendame...

Need read on kirjutanud suur saksa humanist, muusik ja filosoof Albert Schweitser ning lisanud veeel sedagi, et ainus väärtuslik maailmavaade on optimistlik-eetiline. Linnar Priimägi on kirjutanud: "Aeg pole mitte üksnes füüsiline,vaid ka psüühiline reaalsus."

Ajas, milles elame, elab meiega koos ka rikutud fantaasia, mis oma olemuselt ei ole midagi muud kui vale. See maalib inimeste silmade ette pilte vabadusest, samaaegselt neid salakavalalt vangi võttes. Meie ühiskond on juba üsna lühikese aja jooksul harjunud hedonistliku mõtteviisiga. Ollakse valmis endile tunnistama, et parim viis kiusatusi võita, on neile alistuda. Kui selline arusaam piirduks teooriaga, oleks see muige koht. Paraku, on see realiseerinud ja levinud ühiskonna praktikas laiaulatuslikult.

Hedonism oli elukäsitusena olemas 4. sajandil, kus ta endale eluõiguse sai. Selle peaeesmärk oli lõbu ja mõnu saavutamine vahendeid valimata. Lõbu ja naudingute nimel olid kõik vahendid head. Aga, lubage küsida, millises sajandis meie täna elame?

Raamatute Raamatu esimeses peatükis on maailma loomise lugu. Sellest selgub, et inimene kuulub lahutamatu osana looduse külge. Inimene ei ole võimeline elama lahus loodusest, ei õhu ega veeta ega ka eluvaimuta. Mida looduslähedasem on elukeskkond, seda elutervem see on. Kõige ohtlikumaks isiksuse arengule on tunnistatud vaimsus, mis tuleb suurlinnadest, paigust, kus puudub kokkupuude elava loodusega. See on hukutav vaimsus, mis vangistab inimesi, nii et inimesesd seda sündida lasevad vastupanu osutamata. Suurlinnade kõhedusttekitav vaim on joobunud omaenese rikkusest ja särast ega oska näha midagi algselt inimlikku. See vaimsus sunnib vaikima moraali–ja eetikareegleid ning alandab inimese loomaliku mõõdu tasandile. Enam ei erine loomalikud instinktid millegipoolest mõtleva isendi, inimese omadest. Nii kirjandus, kunst, muusika, kino kui teater- kõik on sellest pisikust nakatatud.

Kõik on taanunud füüsilisele tasadandile. Vabadus ja anarhism ei ole aga sünonüümid. Mis loomadele lubatud, ei ole üheselt üle kantav inimesele.

Igas inimeses on loomisest alates jumalik alge, samuti ka kurjus, mis sai osaks pattulangemises. Nenede kahe vahel on inimene kogu oma elu vältel pingeväljas, andes ruumi kas ühele või teisele. Vene kirjanik Aleksander Solzenitsõn on kirjutanud: "Hea ja kurja vaheline piir ei lähe mitte riikide, klasside ega poliitiliste parteide vahelt vaid otse läbi iga inimese südame." Sellest lähtuvalt saab olla igas heas inimeses kurjust ja igas kurjas ka headust, mida inimesel ise oma südame ja mõistuse abil tuleb selekteerida.

Eesti keele ja meele püsimajäämise ohtu adudes, tahaksin elava looduse ja inimese isiksuseks kasvamise vahele asetada võrdusmärgi. Eesti rahvas ei ole olnud nautleja rahvas. Vaid tõsine töökas rahvas, kellele on aukartus elu ees inimeseks olemise aluseks. A.H.Tammsaare Kõrboja peremehe näitel saab kõnelda põlise eestlase sügavast austusest oma maa vastu ja austustväärivast enesevalitusest ning sügavast ja ilusast hingeelust. Nii Kõrboja Anna kui Katku Villu on ehtsat eestlaslikku armastust sümboliseerivad kujud, kes kumbki ei läinud kergemat vastupanu teed. See sajanditetagune lugu on tänastes kooliraamatutes selleks, et mõista eestluse väärtust.

Lastes tänase moevoolu järgi sörkjooksu allamäge edasi, liigume järjest kaugemale sellest, et võiksime kõnelda eestluse, kui ühe rahvuse sisemise kultuuri austamisest või püsimajäämisest.Ei aita meie emakeele kaitsmisest ega setukeele seltside pigutustest. Tuleb tõsiselt karta, et meie väikese riigi väike, kuid ainuomane rahvuskultuur upub lihtsalt ära... suurte riikide ja suurlinnade vaimust juhindunud kultuuride merre.

Luulet


Haanjamaa, halladest puretu

pilvise taeva all,
vihmadest väsinud,
künklik ja võsane,
kõneleb sõnatult
südametuksete sekka
järvesilmade kaudu
igiomaselt, koduselt
kullast kui kootu, nõgiselt nõelutu,
vihmade valanguis pestu,
kõneleb kõrrepõldude,
küntud maakamara kaudu,
mis hetketi heldem ja heledam,
tõsiselt, tuttavalt tuuliselt,
kõneleb mulle ja sulle
alati igiomastelt imetabast
ja üdini armast olemasolemist...


Mihklikuul

Vihmadest väsinud kõrred ja katused,
sajud ei mõtlegi jätta.
Katkutud kastanid, roosid räsitud
alasti vihma kätte.
Kunas veel vihmal on pidupäev
kui mihklikuul, mineku eel.
Pidudest teadagi maha jääb
hunnik tuhka ja väsinud meel.


Sügisene

Nukrate niitude naeruseid nööpe harutab hallane haare.
Vetepeegleisse valusaid vööte kriibib kriginal külm.
Pihlakapihkude punaseid puntraid tuuseldab pasknääriparv,
Kummargil tühjade põldude üle askeldab arutu tuul.


Katuse serva peal...

Vihmavee rennis
Vireleb kasepuu.
Tuul on ta sinna toonud
Elama,
Vinduma-
Nii nagu laps,
Kes on sündinud sinna,
Kuhu ta polnudki oodatud


Lähen...

Aarete saarelt ma sõidan nüüd ära.
Hõbesõle siit kaasa viin.
Rohkem pagasit pole. Ma lahkun veel täna ,
ehkki tean et mu koht on siin.

Lootsik ootab mind rannal, seal kadaka taga.
Liblikad näitavad teed.
Lähen sooserva rohtukasvanud rada,
sõlg rinnal, nõel rinna sees.


Kaks tuttavat

Kaks tuttavat mul vastu tulid
Neid mõlemat ma nimepidi tean.
Üks Vale on ja teine Tõde,
Neid mõlemat ma teretama pean.
Nad käivad minu kannul juba ammu,
Kui mina veel ei mõistnud kõnelda.
Ma nende pärast paigal tammun,
Ei oska, kumba sõbraks pidada.


Elulugu

Tulid soosijad sadade kaupa,
vaikijad vaatasid pealt.
Tulid tögajad töntsil ilmel,
keelekandjaidki kogunes.
Nad tulid kes kust, kes teab,
olid osalised mu eluloos.
Tulid kutsumata,
läksid käskimata,
mõni üksik mu kõrval käis.


Võlad

Igal minekul on isemoodi kõla.
Tulekuid ei teata aimata.
Minnes maha jäetakse vaid võlad,
tihti terveks eluks vaagida.


Karastus

Seadsin sammud päikse päri,
vari kannul käis.
Rada mööda, orust läbi,
naljana kõik näis.
Mitmest mäest ma üle tulin,
läbi mitme metsa.
Äraeksinudki olin,
äkki tee sai otsa.
Küsisin ja hüüdsin,
kas ehk keegi teab?
Jalajälgi püüdsin leida,
ehk mul veab.
Ei ma leidnud siit ei sealt,
vari astus ees.
Tulen oma jälje pealt,
viskan kivi peost.


See üks

Tummad tammed. Vana maja.
Viltuvajund ait.
Sammaldunud aiavärav. Kummaliselt vait.
Ammu enam nad ei oota ühtki elavat.
Tükati on katus roota, pehkind lävepakk.
Majauks nii madal. Takjad ukse ees.
Pliidil mustab pada, lagund müüri sees.
Kõikjal kõng ja kadu. Ei ainsamatki häält.
See oligi ju kodu...
- see üks terve ilma päält.


Paradoks 1

Valguse kombel ausus astus aknast sisse,
talle näidati ust.


Paradoks 2

Laintes loksun ajameres
kivi küljest kild.
Siledamaks, libedamaks
aeg aina lihvib mind.


Paradoks 3

Kasin saatus murrab mulle õnne küljest tükke.
Kui olen jõudnud mäkke,
aitab õnn sealt alla ka.


Paradoks 4

Ohakaväljade vahele kasvasid karikakrad
tuulte eest varjule